Mida koosolek ei luba, aga tiimiüritus paljastab
Koosolekul teevad inimesed valikuid lähtuvalt oma rollist. Tiimiüritus aga muudab nii keskkonda, rolle kui ka ootusi käitumisele. Kui ametipositsioon, ajasurve ja ootused taanduvad, hakkavad paistma mustrid, mida koosoleku formaat varjab. Selleks ei pea ilmtingimata kasutama meeskonnamänge või -harjutusi. Piisab loomulikest ühistegevustest, näiteks ühiskokkamisest, saunaõhtust või veematkast, ning ajast ja tähelepanust.
Areng ei sünni tegevusest, vaid nähtavusest
Tiimiüritustelt oodatakse sageli, et need parandavad usaldust, koostööd või motivatsiooni. See mõju on olemas, aga see tekib nähtavusest ehk siis, kui õpitakse teineteist paremini tundma. Juht märkab käitumismustreid, mis kontoris jäävad varju. Töötaja näeb kolleegi teises keskkonnas ja rollis ning saab temast õhtuga rohkem teada kui kontoris aastatega.
Alles nende märkamiste teadvustamisel saab midagi päriselt muutuda.
Miks me vahel seda infot ei märka?
Sest otsime valesid märke. Kas oli tore? Kas osaleti aktiivselt? Kas tagasiside oli positiivne? Need on pinnamõõdikud, mis ei ütle, kas läbipaistvus kasvas.
Juhi jaoks on tiimiüritusel väärtuslikud hetked, kus keegi ei juhi. Siis paljastub tiimi tegelik tööloogika. Me oleme pannud meeskonna üheksakohalistesse raftidesse ning saatnud nad Võhandu jõe kärestikul matkama. Ei midagi ekstreemset, aga piisav, et paadi tagaotsas istuvale juhile hakkavad paistma erinevad käitumisviisid:
- kes haarab vajadusel initsiatiivi,
- kes ootab luba ka siis, kui seda pole vaja,
- kes õitseb ka ebamäärasuses,
- kes vajab struktuuri, et panustada.
Koosolek peidab need mustrid. Tiimiüritus toob need esile.
Kokkuvõtteks
Tiimid ei jää hätta seetõttu, et neil puuduvad toredad ühised kogemused. Nad jäävad hätta, sest toreda ürituse ajal nähtavaks muutunud mustrid jäävad uurimata ning väheneb teadlikkus sellest:
- kuidas otsuseid kujundatakse,
- kuidas konflikti välditakse,
- kuidas vastutus hajub.
Mustrite uurimine loob arusaama.
Ja arusaam on alati muutuse algus.