Meie lugu

Oled sa mõelnud kui paradoksaalne see on, et maailmas, kus enamikel ametikohtadel on vajal nutikust ja loovust, ei leia me aega heureka hetkede tekkeks? Me loome maailma, kus heureka hetki saab justkui tellida. Võtad aja maha, sõidad siia, osaled klubiüritusel, kohtud uskumatute inimestega. Naerad. Unustad lugusid jagades ja kuulates kella vaadata. 

Heureka ei ole lihtsalt hetk – see on tee, mida me kõik koos käime. 

Meie oleme Indrek ja Liina. Meie jaoks algas heureka otsimine üle 14 aastat tagasi kui me Tallinna elust vaheldust tahtsime ning siia, Vana-Võromaa serval seisvasse väärikasse vanasse tallu, tulime.

Vana omanik müüs selle koha, sest siin pidavat olema halb kartulimaa :-). Meile sobis, sest me ei tahagi kartulit kasvatada.

Indrek ja Liina Maripuu

Vanimad säilinud kirjalikud allikad räägivad, et 19. sajandi teises pooles oli siin kohaliku mõisa alla kuulunud käsitöötalu - siinsed elanikud elatasid ennast oma loominguga. Pole ka ime - see koht on loovuse jaoks loodud. Seda on õhus tunda. Tunned? Meie tunneme.

Esimese asjana tõime siia ja tegime korda vana palkaida. Eelmine peremees oli PRIA toetusega endale moodsa aida ehitanud ning soovitas aida palgid küttepuudeks müüa. Me ostsime ära ja tegime sellesse seminariruumid.  
Me ei ole seda enam kui 100 aasta vanust kästiöötalu perfektseks lihvinud. Meie eelistuseks on saja aasta vanused palkseinad, ürgse looduse väärtustamine ja oma tegevuste metsaserva taluhoovile sobitamine. See on päris. Päris on ka siinne rahu ja vaikus. See paneb mõtte tööle. Mõnus on olla. Järsku tabad end mõttelt, et tegelikult ei olegi kuskile kiiret.

Seda rahulikku keskkonda oleme kombineerinud isiklikust pikast praktikast ning teadusuuringutest pärit arusaamadega sellest, milline ruum aitab eduka ajurünnaku läbiviimisele kaasa.

Järgmine suur samm oli kohvikumaja rajamine. Tänase kohvikumaja asemel oli alguses vana palklaut, mida taastada ei õnnestunud. Tegime ikka samamoodi - otsisime vana palkhoone ja tegime korda. Meile lihtsalt tundus, et kompleksi südame peavad moodustama väärika looga hooned, sest ka meie enda maja on vana ja väärikas - eelmise sajandi 30-ndate aastate tüüpprojekti järgi ehitatud hoone.
Soo ja rabaga on meil eestlastel ju teadupärast eriline suhe. Juba Andres vaatas sood ja mõtles, kuidas see põllumaaks muuta. Nagu juba alguses ütlesime - meie kartulimaad ei tahtnud ja saaki ei oodanud - aga privaatne rabajärv paneb mõtte tööle ja ideed lendama. "Siia saagu küla," tundus jõukohana ambitsioon - panime parve ja sauna rabajärvele ning kutsusime ekskavaatoori kuivenduskraave kaevama. Ja hakkasime sobivaid minimaju otsima - selliseid, mis tagaks privaatsuse (enam tubasid on ühekohalised), ning samal ajal hoiaks maksimaale kontakti loodusega ning paneks inimesed ka looduses liikuma. 

Heureka!